Algus…

Kui meie perre oli sündimas esimene laps, kolisime me minu kadunud vanaema ilusasse vanasse puumajja kus elas mu ema. See tundus ideaalse paigana, suur aed, teine korrus meie päralt, väikelinna ääres, kõik käe-jala juures. Ausalt öeldes me pikalt ei mõelnud ei hetke olukorra ega ka tuleviku peale, keskendusime lapseootusele ja planeerisime järgnevaid aastaid…aeg lendas, järjest sündis 3 last ja ühel hetkel tundsime et soovime päris oma kodu. Pangast öeldi et meil on valida kas korter väikelinnas või maamaja pärapõrgus. 😀 No päris nii nad ei öelnud aga põhimõte jääb samaks. Meile tundus alguses igati mugavam korter, siis aga üritasime end seal elavana ette kujutada, kolme ülimalt aktiivses eas, hääleka lapsega ja otsustasime siiski maamaja kasuks. Päris nii lihtne see valik ei olnud ja mina kahtlesin ja kaalusin ikka väga aktiivselt. Siis algas maja otsimine, mis polnud sugugi nii lihtne kui arvasime. Kuna meil ettekujutus ideaalsest kodust puudus, oli otsimine veelgi keerulisem. Ja ega valida midagi meile lubatud summa eest ka väga ei olnud, pealegi läksid maamajad kevadisel ajal nagu soojad saiad. Juhuslikult leidis abikaasa ootamatust kohast, soov.ee-st kuulutuse ja mina lendasin kohe ka maja vaatama, päris üksi, kuna abikaasa juhtus tööl olema. Ma olin täieslikus vaimustuses sellest mida olin näinud, nägin potensiaali, tunne oli õige ja muud ma ei vajanudki. Abikaasa nii suures vaimustuses ei olnud peale majaga tutvumist aga ta polnud ka vastu. Vastupidiselt minule, kes ma kohe raamatuid laenutasin, inimesi läbi helistasin, vallast infot kogusin, uurisin busside ja lasteaedade-koolide kohta, oli abikaasa juba ootel, et maja ära osta. Käisime koha peal veel ehitusspetsialisti ja korstnapühkija/tuletõrjuja/pottsepaga. Viimased pidasin maja igati korralikuks ja läkski ostuks.

 

Võtmed saime kätte 14 kuud tagasi. Majas polnud vett aga maja kõrval oli puurkaev, katus lasi läbi aga see polnud õnneks veel konstruktsiooni kahjustada jõudnud, saime enne jaole ja abikaasa pani kohe uued räästalauad, siiski oli kahjustatud elutoa lagi, see on meil siiani vahetamata ja ootab sügist, mil väljas tööd peatuvad. Sisse kolisime kuu aega hiljem, esimene kuu aega jõudsime töö ja laste kõrvalt vaid koristada, lõputuna näivalt.

Tahan rõhutada et meie renoveerime täpselt nii nagu meile meeldib ja me kõige õigemaks peame, mis ei tähenda et teisiti ei saaks, igaühele oma. Meile on oluline et tulemus meile meeldiks, kõik oleks looduslik ja tervislik, ennekõike meie lastele mõeldes, et kogu ehitustegevus oleks meile amatööridele jõukohane ja säästaks igati ning austaks maja algupära ja ehitajate tööd. Mis 80 aastat vastu pidanud, peab ka edasi, kui midagi umbselt kinni ei topi. Ka olen ma väga kurb kui kuulen või loen kas tuttava käest või ajakirjast vms kasvõi vihjamisi kuidas kritiseeritakse kellegi kodu, me kõik oleme erinevad, meil on erinev maitse, igaühele oma, peaasi et inimene end ise oma kodus hästi tunneks. Kodu on kõige kallim paik, vähemalt võiks olla igale inimesele, see on suur õnn ja rikkus kui Sul on mõnus soe paik kus end hästi tunned, teistele ei peagi meeldima, las teiste jaoks tunduda nagu haigla või imalalt väikekodanlik või mis iganes. 🙂

Maja esimest korda vaatama käies oli veel lumigi sulamata(aprillis).

 

Ja kindlasti tahan ma julgustada igaüht kes tahaks endale maamaja aga mõtleb et ei rahaliselt ega oskuste poolest see talle võimalik ei saa olema, kui meie hakkama saanud oleme, saab igaüks. 2 vaest riigitöölist, kolme väikse lapsega, nüüdseks ka juba karja loomade-lindudega, kellest kindlasti pikelat peagi kirjutan ja täiskoga tööl käies. Ei olnud meil ka suuri sääste ega head tagatist maja ostes ega rikast sugulast kes meie majaostu või renoveerimist toetada saaks. Ka meie kahtlesime ja isegi ei julgenud unistada sellisest elust, vilksamisi on peast läbi käinud idee osta kunagi väga odav ja väga vana maamaja suvekoduks aga ka see tundus väga suure vasutusena, ka ei tahtnud me end laenudega aastakünmeteks siduda, nüüd siiski sidusime aga küll me midagi välja mõtleme, ei plaani maksta seda 30 aastat kindlasti mitte, see on otsustatud. Unistada peab oskama ja julgema! 😉

Poiste tuba.

Majja kolisime me kuu aega peale võtmete kätte saamist, seniajani koristasime, lõpmatuseni näivalt. Maja oli puupüsti täis erineva ajastu mööblit, alates eestiaegsest. Koristamine algas igas toas mööbli tühjendamisega, mida ei taha isegi meenutada, enamik sellest rändas lõkkesse, suur osa prügimäele, vahvaid leide oli ka. Siis tassisime mööbli õue, suuremate mööblitükkide puhul kasutasime ära külas käivaid uudistajatest sõpru. Õues sai vaadatud ja mõeldud, mida soovin uuesti majas kasutada, need pesin survepesuriga üle, ülejäänud mööbel rändas küüni ja päris kole, katkine ja kasutu jälle lõkkesse. Pesin põhjalikult puhtaks elutoa ja sinna seadsime end elama. Ausalt öeldes on raske seda eluolu siin tagantjärele meenutada, lihtne ei olnud aga ise olime igati rahul, ikkagi oma kodu! 😀

Poiste toast kahjuks rohkem pilte pole enne remonti.

Ahaa, ühe pildi leidis abikaasa nüüd veel:

Plaan oli poiste tuba kiiresti korda teha ja siis sinna ümber kolida, tegelikult lootsime selle toa kohe korda saada, enne kui sisse kolime, reaalsus oli ikka vägagi teine. 😉 Ega päris selget nägemust veel polnudki, kuidas midagi tegema hakkame, millist kodu soovime, seega tundus ainuõige kutsuda põranda puhul kohale “spetsialistist” vend suure lihvimismasinaga, mis oli vaja rentida, tegelikult oli meil vist isegi kolm erinevat masinat abiks, ühega sai seinaääri teha, teine oli lintlihvija ja kolmandaga siluti jutte välja, mida suur lihvija oli tekitanud, aa, lisaks veel neljas masin, millega päris pisikesi nurki ahju juurest lihvida. Enne lihvima asumist tuli värv maha sulatada ja juba see võttis väga kaua aega… Ahjaaa, selles toas oli ju ka Soome papp maha pandud ja kenasti üle värvitud, vahvad sõbrad Ilona ja Tarmo olid entusiastlikud ja uudishimulikud ja tahtsid külla tulla, koos abiga poiste toas soome papp põrandalt ja papp ning vanad tapeedikihid seintest kätte saada – see ei olnudki nii lihtne ja kiire töö, kui meile alguses tundus. Eriliselt jääb meelde see, kuidas vanakoolile kohaselt oli kõik väga-väga korralikult igale poole löödud, miljoni naelaga. Kokku saime sealt toast oma pool ämbritäit naelu. Põrandast veel… Pärast lihvimist, mis võttis aega pool päeva kõva tööd, värvisin ma põranda lasuurõlivärviga valgeks, lasuurvärv on läbikumav, et puusüü paista jääks, valisime moodsast ökopoest Majatohter linaõlist tehtud värvi ja tulemus oli kena, aga sama hästi võiks selline põrand olla euroremonditud korteris, minu jaoks liiga steriilne.

Siin on juba kõikvõimalikud papid ja naelad seinast ja põrandalt ära võetud ja värv põrandalt sulatatud ja käib proovilihvimine keskmises suuruses lintlihvijaga minu abikaasa poolt, aga selliselt seal küürutades võttis kõik meeletu aja ja vaeva ja jaks sai kiirelt otsa, käed olid läbi pärast pooletunnist lihvimist.

Vahepeal, pärast ebaõnnestumisi põrandaga, takutas abikaasa palgivahed uuesti üle linatakuga, mis pole ka just lõbus töö, ja lõi 5 cm paksused rooplaadid soojustuseks ja savikrohvi aluseks palkidele, küll vaid välisseintesse. Kui me maja ostsime, suhtlesime Säästva Renoveerimise Keskusega ja laenutasime hunniku raamatuid ja otsustasime abikaasaga, et renoveerime maja säästvalt, välisilmet muutmata, nagu meile keskusest soovitati. Ka põrandaid otsustasime mitte üles võtta ega soojustada – mis on 80 aastat ideaalses seisus püsinud, vaevalt järgneva 80 aasta jooksul lagunema hakkab, eriti kui maja renoveerida looduslike materjalidega maja umbseks tegemata. Kindlasti ei tohiks meie arvates palkmaja puhul kasutada penoplasti, plastikaknaid ja kipsplaate, mudigi see on omamoodi ka maitseasi ja põhimõtteküsimus ja vaidluse alla ei kuulu. 😛 See, et põrandad veidi külmad talvel on… No ja mis siis? Ma ostsin kogu perele lambavillasussid (lapsed loomulikult susse ei tunnista ja jooksevad aasta ringi paljajalu, mille üle on mul vaid hea meel tegelikult, esimest korda just sel talvel olid nad minu jaoks ikka väga terved), ja hunniku kaltsuvaipu. Pealegi kurdavad meil mitmed sõbrad, kes elavad euroremonditud või uusehitistes, et nende põrandad on vähemalt sama külmad, kellel just põrandakütet ei ole, mida kuuldavasti arstid ja muud teadjad ei soovita, eriti mitte lastega perre.

Ahju värvisin linaõlivärviga valgeks, kohe mitu kihti sai peale, aga aja möödudes tõmbus see vägagi kollaseks ja on selline siiamaani, pole aega olnud sellega tegeleda ja ennast ei häiri ka. Üleüldse olen väga pettunud mitmetes ökotoodetes, mis hingehinna eest ostetud, see on üks väheseid asju, mida kahetsen, ja uuesti seda viga ei teeks. Valge linaõlivärv tõmbus nii ahjudel kui ka liistudel, ustel, lagedel ja köögi põrandal kollakaks ja mind see väga häirib, abikaasa aga ütleb, et teda kriiskav valge just alguses häiris ja talle nii meeldibki, hea seegi. 😀

Ühes seinas oli lihtne laudis, selle värvisin lubivärviga valgeks(lubivärv on teine ökotoode mida ma enam kunagi ei kasuta, kui vastu lähed, tolmab ja pesta ammugi ei saa). Ahju juures oli vaja veidi slepet ja ahju tagust seguga parandada, praod olid sees. Palgid harjasin tugevalt üle, eemaldasin viimased naelad ja õlitasin linaõliga üle.

Põrand sai selline, nagu ülemisel pildil näha. Riidekirstu pesin survekaga üle ja töötlesin mööblivahaga.

Lae lihtsalt pesin ära, see on üsna kena valge laudislagi. Elektrisüsteem sai kogu majas ära vahetatud, jällegi vahva sõbra abiga, leidsime tavalisest ehituspoest ka üliarmsad retropistikud ja -lülitid, mis ei maksnud väga midagi, iga tuba sai eraldi kaitsme alla pandud. Kui sisse kolisime, lõi korke mitmeid kordi päevas välja ja see oli väga väga tüütu tööd tehes.

Nüüd ootab tuba poolde seina ulatuvat laudist rooplaatide peale ja sealt ülespoole savikrohvi, millega me alles esimeses toas katsetusi teeme, ja sel suvel vist poiste toani ei jõuagi, seniajani pean mina väga tihti koristama igasugust sodi, mis enamasti koosneb roojuppidest. Teistele hoiatuseks, kes kavatsevad rooplaadid puhtalt seina jätta kas siis ajutiselt või lõplikult (meie tuttavavad ühe seinaga elutoas nii tegid, omamoodi välimusega ja mõnusa lõhnaga on roog), meie lapsed on oma riideid katki rebinud roo kinnitustraatide küljes, kuigi abikaasa üritas neid maksimaalselt sisse lüüa.

Ahjaa, kui me renoveerimisega algust tegime, siis ullikestena mõtlesime, et mis see savikrohv ja rooplaat ikka maksavad, ikkagi kodumaine toode ja puha, lihtne valmistada ja nii, aga võta näpust, rooplaadi ruutmeetri hind oli ehitus- ning ökopoodides 12-14 eurot ruutmeeter, savikrohv 7-9 eurot kott ja seesama 25 kg kott kulub samamoodi ruutmeetri peale, seega kohutavalt kallis meie jaoks, õnneks aga tänu vahvale tuttavale, kes oma majas juba selle tee läbi on käinud, teadis abistada ja nõu anda, kust otse tootjalt osta saab nii üht kui ka teist. Rooplaadi ruutmeetri hind tuli veidi alla 7 euro ja savikrohvi oma alla 4 euro, lubikrohvi hindu pole ma veel uurinud – tean, et see on palju kallim nii ehk naa, aga seda kulub meil vaid vannituppa. Savikrohviga läks praegu nii, et meie vahvad tuttavad Riina ja Jaanus, kes oma uusehitises, mis ehitatud fiboplokkidest, kui ma ei eksi, on neil alumise korruse 300 ruutmeetrit savikrohvi all ja neil vedeles 15 kotti savi lihtsalt jalus. Ma arvan, et selle kogusega saame me krohvitud nii kohese kooliplika toa, köögi kui ka elutoa. Kõigis neis ruumides läheb krohvi alla vaid välisseinast pool, sest alla paneme igale poole laudise. Põhjuseks see, et kogemusi lugedes on savikrohv ikka nii pehme, et kui kas või tolmuimeja otsaga vastu minna, on nurgad maas ja augud sees, ja arvestades meie kolme lapse aktiivsusastet, ei ole meil küll mõtet sellele panustada, et nad vaikselt liiguks ja elaks ja oleks. 😀 Pealegi on laudis väga kena, me leidsime välislaudist otsides Raitwoodist ilusa vanaaegse profiiliga freesitud punnlauad. Igale poole tuleb valge laudis va poiste tuppa, seal ma õlitan linaõliga laudise pruunikaks toonitult ära, et oleks palkseinaga ühte tooni, valge ei tundu lihtsalt sobivat.

Värvitoonidest meie kodus… Kasutan hästi palju valget, sest siin on väga hämarad toad, st olid. Valge teeb imet. Pealegi olen ma väga laisk ja tean, kui keeruline on leida täpselt see õige värvitoon – eriti, mis puudutab looduslikke pigmente ja värve. Savi plaanin värvida omavalmistatud kohupiimavärviga.

Hetkel jagame me poistega tuba, meil on lootust magamistuba saada alles heal juhul järgmiseks sügiseks, sel aastal ei jagu ei aega ega raha, et sellega tegeleda.

Üks väheseid asju, mis ma kaubandusest ostnud olen, on poistetoa laelamp – naturaalne punutis, kogu maja sai linased Teasponi roomakardinad. Tegelikult on tuba juba jälle teistmoodi, eks ma pean uued pildid tegema ja postitusele lisama hiljem.

 

Köök

Kui poiste tuba valmis sai ja me sinna sisse kolisime, oli loogiline järgmiseks ette võtta köök(kuigi tegelikult sai mõlemat ruumi üheaegselt osaliselt teha, ilmselt peale seda kui põrand toppama jäi). Köögiga alustades oli mul juba nägemus sellest, milline maja välja nägema hakkab, olemas ja seega ka kööki lihtsam kujundama hakata, mitte et mul kujundamisega väga mingeid raskusi või kokkupõrkeid olnud oleks, kõik on tulnud iseenesest ja ainuvõimalikuna, arvestades olemasolevat mööblit ja maja algupäraseid materjale. Elutoaga ei olnud ma algusest peale rahul aga nüüd on asjad paika loksunud.

Kuna palki on väga raske sirgeks saada muudmoodi kui kasutada mingeid plaate, kipsplaat või saepuruplaat vms, mis minu maitse ei ole, tundus loogiline palgid lihtsalt heledaks võõbata, Majatohtris soovitati selleks kasutada lubivärvi, Eesti toode, suhteliselt odav ja lihtne kasutada. Alguses oli rõõm suur, nähes et piisab kahest kihist ja tulemus on ilus lumivalge, mis muutis hoobilt hämara köögi heledaks ja valgusküllaseks, hiljem on see häirima hakanud et vastu minna ei saa, riided kohe valged ja seinalt värvi maas, küll hajutatult ja mitte silma torkavalt väga. Tööpindade taha kaitseks tundus ainsana sobivat vintage stiilis tapeet mille värvisin üle laevalakiga, mis just öko ei ole, aga kartsin et looduslik kraam jääb siin hätta, uurisime küll asja ja ostsime esialgu karnauubavaha aga tapeeti see ei kaitsenud, tapeedi alla paigaldasin pingupapi, mida ma ka uuesti vist ei kasutaks aga alternatiivi ka ette väga ei kujuta, kui siis Soome papp. Põrand oli suhteliselt kehvas seisus võrreldes teiste tubadega, küll ka Soome pai alla maetud ja naelu paksult täis, otsustasin köögis põranda valgeks värvida, sama tegime puupliidi ja soojamüüriga, korstnalt aga vastupidiselt kraapisime värvi ja savikrohvi maha sest mulle väga meeldib vana punane tellis. Puupliidi rauad tõmbasime traditsioonilise musta vahendiga üle, nime kahjuks ei mäleta, Soome toode Majatohtrist. Lagi oli läbi sadanud, seal oli vjaa veidi pahteldada ja värvisin lae linaõlivärviga valgeks. Eelmisest kodust oli meil kaasas sinna mõõtude järgi tellitud kööginurk ja see tuli kuidagi siia kööki sobitada, samas kraanikausi ja nõudepesumasina jaoks oli vaja uut tööpinda, mille abikaasa otsustas ise meisterdada. Meil on algusest peale nii kokku lepitud et mina ütlen mida ja kuidas ma tahan ja abikaasa siis aitab kuidas oskab, nii ei ole meie majas kunagi olnud ühtegi vaidlust teemal sisekujundus ja abikaasa ise väidab et on sellega üimalt rahul. 🙂 Ja mul on ka selle võrra palju lihtsam, ei pea kompromisse otsima ja poes läheb ka hulga kiiremini. 🙂

Kõik mis ma valgeks värvisin linaõlivärviga, on nüüdseks kollakaks tõmbunud ja ebaühtlaselt, kui aega rohkem kunagi ja suured ja olulised tööd sees tehtud, värvin kõik uuesti üle ka ühel päeval. Värvida mulle meeldib ja väga.

Meil polnud head suurt söögilauda ja osta me midagi põhimõtteliselt ei tahtnud, seega võtsime laka pealt laiad lauad ja lasime need saekaatris paksusmasinast läbi lasta ja servata, sama tegime ka kraanikausialuse tööpinna ja vannitoa kraanikausi kapi jaoks, abikaasa liimis need kokku, mina lihvisin üle ja peitsisin ning lakkisin üle. Nõudepesumasina ostsime integreeritava ja mees pani punnlauad vineerplaadi külge ja kruvis selle masina ukseks, käepide külge ja valmis. Moodsa välimusega kodutehnikat mina siia vanasse majja ei taha, taaskord maitse üle ei vaielda ja igaühele oma. 😀

Selleks et palgid puhtaks saada korralikult, tuli eemaldada ka kõikvõimalikud liistud, alustades ukseliistudega ja lõpetades lae omadega, seejärel tuli need lihvida ja uuesti üle värvida, neilt ma värvi täielikult eemaldada ei jaksanud, see on väga töömahuks.

Puupliit on üks ütlemata mõnus asi, oma soojuse ja praksumisega loob see õige kodutunde ja veidigi külmemal ajal on meil igal õhtul tuli pliidi all, teeme sellel süüa ja istume abikaasaga kordamööda punutud korvtoolis pliidi kõrval ja loeme midagi mõnusat. Pliidi ette oli vaja tellida uus plekk ja pliidi all polnud enam puudekasti, selle tegime leitud sibulakuivatusrestist ja ehituspoest ostetud ratastest, sobis nagu valatult. Kohtvalgusti pliidi kohale tegin ise kahest vanast lambist kokku ja kasutades ka tapeeti, üsna omanäoline sai.

Mina olen alati unistanud köögist mis võiks olla kodu süda, teadsin et seal peab olema mitmeid mugavaid istumiskohti, üheks osutus vana metallist võrevoodi mille külgi saab ära võtta, leidsin selle kunagi kui me esimene laps oli pisike, sõprade aiast kolihunnikust. Abikaasa väänas selle sirgeks, mina värvisin üle ja heegeldasin uue võrgu.

Ideaalist on puudu veel valge laudis, mida abikaasa just praegu mu selja taga paigaldab ja selle kohale siis savikrohv, mida me hakkame homme seina panema, tütre toas saime esimese kihi seintele. Tellisin ka oma õmmeldud padjakatetele tikandid, kuna ei leidnud kaubandusest midagi sobivat, igal pool on ingliskeelsed kirjad mis minu meelest on igati kohatu vanas Eesti talumajas. Ja siis unistan ma veel retro kohvimasinast, ma isegi leidsin meie veekeetja ja rösteriga sobiva, samalt firmalt De Longhi, aga see ei jahvata kohvi vaid selle puhul kasutatakse kohvi padjakesi, otsime aga edasi. 🙂 Hetkel saadaval näiteks selline nunnu: http://www.onoff.ee/koogitehnika/espresso-ja-kohvimasinad/delonghi-ecov310bg/

Vahepeal saime krohvi seina ja otsustasime selle jätta nii nagu see on, ei värvigi valgeks sest sobib ideaalselt punaste tellistega.

Seinad

Kui me maja soojustamise peale mõtlema hakkasime, arvasime et soojustama peab alati väljast, sest külmumispunkt tuleb viia võimalikult kaugele, aga kui spetsialistide arvamusi kuulasime ja lugesime, selgus et maja ajastutruu välimuse ja vana korraliku laudise säilitamine on paljude arvates kordades olulisem. Kõige rohkem meeldis meile mõte rooplaatidest, Eesti toode ja igati looduslik ning tervisesõbralik, pealegi ei takista see maja “hingamist”, mis välistab palkide mädanemise, sinna peale aga tundus kõige ideaalsem olevat savikrohv, eriti soovitati seda panna magamistubadesse. Alguses oligi mõte kõik seesmised välisseinad ära krohvida, täies ulatuses, siseseinad olid kõik üsna vahvad, kas palk või vähesel määral ka laudisseinu, enamus siseseinu värvisin kahekordselt lubivärviga üle ja see andis majja nii valgust kui helgust hoobilt juurde, esikus olid säilinud vineerist paneelid, mis ulatusid poolde seina, need värvisin linaõlivärviga valgeks ja sealt ülespoole tuli pingupapp, millega ma nägin kurja vaeva ja aega kulus selle peale palju ja uuesti seda läbi teha ei tahaks. Tegelikult vist ei ole pingupapi panek üksi väga mõeldav aga mina olen nii jonnakas küll et seda teha, tulemusega rahule ei jäänud väga esialgu aga nagu mu vahva tuttav ütles-ongi ajastutruult tiba lainetav. Peale panin elutoa vanalt tapeedilt inspiratsiooni saanult vintage tapeedi. 😀 Pingupappi panin ka tütre toa ühte seina, sinna kus oli vaja vana ukseauk kinni katta ja seal sain ka realiseerida oma unistuse roosidega tapeedist.

Mulle väga meeldib see et me kohe majja kolisime, mujal elades oleks kõik palju rohkem aega võtnud, koha peal olles on rohkem aega igat hetke ära kasutada maja kallal nokitsemiseks ja teine suur eelis on see et oma kätega tehes õpid maja tundma sest kõike teed tasa ja targu, päikese liikumist ja aastaaegade vaheldumist jälgides.

Renoveerimis-fännina jääb ju silm nüüd kõige peale mis kaudseltki seotud vana maja korrastamisega, kui veel leidub keegi kes oskab kaasa rääkida või nõu anda, olen puhta või sees. Siit ja sealt oli kuulda et savikrohvil on omad miinused ja kuna meil neid ruutmeetreid ikka jagub mis savi alla lähevad, tegi see mind ärevaks küll. Õnneks leidub mul “lausa” paar tuttavat, kellel kodus savikrohvitud seinad ja nad selliste seinte vahel koos lapse või lastega mõnda aega ka elanud ja oskasid konkreetselt ja otse ja ausalt oma kogemustest rääkida. 1 mis ma nende kogemusest õppisin oli see et vanasti olid majades tihti poolde seina ulatuvad laudisvoodrid, mis mulle tundub olid majades põhjusel et laudist on lihtsam puhastada ja see ei purune ega pragune nagu savikrohv. Olen ka kuulnud et lemmikloomad kipuvad savikrohvitud, eriti kohupiimavärviga värvitud seinu lakkuma. 😀 Sai siis otsustatud et igasse tuppa tuleb laudis alla ja savikrohv peale. Savikrohv saab kõige rohkem kannatada nurkadest ja põranda lähedalt, näiteks tolmuimejaga tõmmates(seda aitaks vältida köis põrandaliistu aseainena) või kui millegagi seina nurka riivata või kui laps autoga vastu seina sõidab vms.

Praeguseks hetkeks on laudis seinas tütre toas ja köögis, täna leidsin ka kohalikust saekaatrist sobivaa profiiliga nurgaliistu laudise peale. Köögis on laudis alles värvimata, tütre toas värvitud. Esimene kiht savikrohvi on mõlemas ruumis seinas, abikaasa pani ka tütre toa ühte seina täna teise kihi ära, homme peaksin mina teise seina ära krohvima kuna abikaasa hakkab homme maja välisvoodri ülemist osa vahetama ja kolib oma tegemistega nüüd pikemaks ajaks hoopis õue ära. Tuulekastid on peale katusevahetust veel paigaldamata ja mõned katuseplekid ja varikatusele uus plekist kate ka ning vihmaveerennid.

Köök

Kuna ma lubivärvis pettusin, pealegi vannitoas oleks selle kasutamine olnud lauslollus, värvisin seal palgid tavalise valge värviga üle paar korda, ka sinna tuleb poolde seina laudis ja rooplaatide peale ilmselt lubikrohv, mis sobib niiskesse ruumi, erinevalt savikrohvist.

Savikrohvi iga kiht kuivab üsna kaua, kesksuvel on seda kõige parem paigaldada sest õhuniiskus on sobiv ja saab aknaid kogu aeg lahti hoida et niiskus välja pääseks. Meil on sein täiesti kuiv olnud umbes 5 ööpäevaga. Loodan et saame kahe kihiga hakkama ja siis saan värvima hakata. Selleks tarbeks käisin täna väikelinna ehituspoodisid puistamas ja sain kriidipulbrit valge kohupiimavärvi tarvis ja booraksit ka, kuigi sellega olid kummalised lood, väidetavalt on selle müük Eestis jaekaubanduses värskelt keelatud aga maaletoojaga suheldes õnnestus liiter ikka välja kaubelda. 😉 Kuna pigmentidega värvi toonides on suht raske väikestest kogustest rääkida ja õige värvitooni saamine on paras peavalu, pealegi mulle valge väga meeldib, otsustasin minna taaskord kergema vastupanu teed. 🙂

Sel suvel loodan krohvi alla saada veel ka elutoa ja selle alla ka laudise, vannituba ja poiste tuba jäävad järgmist suve ootama.

Järgmise suve plaanidesse mahub ka veranda renoveerimine ja teisele korrusele meie magamistoa ehitamine ,talvel tuleb paigaldada elutoa laudislagi ja seinalaudis vannituppa ja poiste tuppa, vannitoas on põrandaplaadid ka panemata. Igav ei hakka ja on mida oodata. 😀 Peaasi et liiga kiiresti valmis ei saaks, mulle kohe meeldib nokitseda ja kodu korrastada. 🙂

 

Inspiratsiooniallikad

Kui nüüd kõik ausalt ära rääkida siis on mul väga väga hea meel et me alles nüüd endale päris oma kodu saime. Enne esimese lapse sündi oli mu maitse absoluutselt teine ja kui ema majas remonti tegema hakati siis sain ma kiirelt aru et mina sisekujunduses kaasa rääkida ei saa kuna minu ja mu ema nägemus sisekujundusest on väga erinevad.  Vanaaegne mööbel tundus mulle kõle ja sünge ja tekitas tunde nagu elaksin muuseumis. Aga lepliku inimesena olin rõõmus edasi et mul on vahva kodu ja iga päevaga hakkasin seda aina rohkem armastama ja mõistma miks kõik on kujundatud nii nagu on. Mu emal on väga hea maitse ja tunnetus ning mitmete sõprade õhutusel sai isegi Kodukirja Aasta Kodu valimistel osaletud ja tulla välja diplomiga Helge valge kodu vms. 🙂 Ilma ema abita oleksime me väga suure tõenäolsusega ostnud endale 3-toalise korteri ja selle minimalitlikult ja heledalt sisustanud, sealt aga poleks meil maamajja mööblit ega muud kaasa võtta olnud, see poleks siia lihtsalt sobinud.

Arvan, et üheks olulisemaks põhjuseks, miks me maale kolisime ja vanasse majja, oli just oma laste tõttu, osalt otseselt, osalt kaudselt. Maal on ju lastel hea elu, suur õu, palju vabadust, saab turnida ja joosta ja õhk on värske ja vaikne on ja ohutum kui linnas. Kaudselt seetõttu et me olime täiesti keskpärane ühe lapsega pere kuni tütrel 1,5-aastaselt tekkis ravimimürgitus. Ta oli sünnist saati tihti haige ja väga rahutu, põhjusi keegi arvata ei osanud ja toiduallergiaid tal polnud. Peale seda keerasime siin kõik ökoks ära, hakkasime iganädalaselt terve perega käima Ülle Liivamägi Emadekoolis ja kuna ootasin meie teist last, ka rasedatunnis. Kõik see mõjutas meie elustiili väga palju, kuna tütar tavameditsiini ravimeid ei talunud, tuli hakata käima homöopaadi juures, Emadekoolist saime teadmisi juurde tervislikust toitumisest ja eluviisist. See on mõjutanud ka meie sisekujundust, pidades oluliseks kasutada looduslikke materjale.

Esimest korda vaimustusin täielikult ideest kunagi omada vana talumaja ja see omal käel nokitsedes ja lihtsate ning odavate võtete ja vahenditega ilusaks, ehedaks ja helgeks kujundada, külastades Kadi Kärtneri suvekodu, kes polnud tol hetkel veel sisekujundaja. Sattusin nagu täiesti uude maailma, iga detail pakkus huvi ja tekitas küsimusi. Eriliselt jäi meelde vana veranda oma vanade ehedate akendega mida pererahvas ei plaaninud uute pakettide vastu vahetada ja vana puupliit, valge plekkahi jne. Kõik meeldis!

https://www.facebook.com/media/set/?set=a.601261243237942.1073741833.146802758683795&type=3

Aja möödudes hakkasin ise tube ema majas täiustama, just laste tube ja kui ema vahepeal korteris elas, ka tema magamistoast kujundatud söögituba. Mingi hetk käis Krista Kõiv meil kodus perepilte tegemas ja palus kas tohib ka kodu pildistada, kui veidi hiljem Kadi Kärtneri lastetoa koolituse kuulutusse lisati ka meie laste tubade pildid, sain sellest indu juurde ja enesekindlust edasi katsetada. Piltidel järel käies sain piiluda ka Krista kodu, mida olin blogi vahendusel juba pikemat aega imetlenud ja renoveerimisjutte lugenud. Ka on Krista mind palju julgustanud ja head nõu andnud.

http://kristakoiv.com/category/kodu-korda/

Mulle meeldib lehitseda igasugu kodukujundusega seotud ajakirju. Kodukiri ja Kodu ja Aed on risti põiki läbi käidud, Homes and Gardens meeldib ka. Eriliseks lemmikuks kujunes Kodukirjas nähtud Rootsi maamaja aastast 1905. Blogi on kahjuks kehva ülesehitusega ja pildid liiga lähedalt võetud enamasti, aga aimu ikka saab:

http://translate.google.com/translate?hl=sv&sl=sv&tl=en&u=http%3A%2F%2Fingenvanligdag.blogg.se%2F

Suhteliselt hilja avastasin vennanaise abil http://www.pinterest.com-i ja seal on lemmikuks saanud teatud kasutajate pildigaleriid, näiteks: http://www.pinterest.com/michyblueyes/

Liiga tihti avastan et minu enda arust originaalne idee on kusagil juba ammu enne mind teostatud, ka juhtub seda et tulen heale mõttele aga hiljem saan aru et olin seda kusagil juba näinud ja see oli ilmselt alateadvusesse talletunud. 🙂 Kopida ma kedagi ei taha, lihtsalt olemasolevat ära kasutades luua maksimaalselt meile meeldiv interjör.

Veel meeldib mulle see blogi:

http://kaunispienielama.blogspot.fi/

Selle blogi saatis mulle aga tuttav, et vaata, teie stiilis elamine:

http://juliasvitadrommar.blogspot.fi/search/label/K%C3%B6k

Meil on ka vahvad sõbrad kes remontisid paneelmaja korterit väga leidlikult ja säästlikult, kraapides puhtaks seinad, augud krohvides ja lihtsalt üle võõbates(lihtsalt pole vist päris õige sõna selles kontekstis 🙂 ) ja mis veelgi vahvam, meie lauavirnast leitud laudadest on nende vannitoas lagi ja seina ja esikus ka sein. Sellised sõbrad innustavad!

Kindlasti on jälje jätnud ka välismaal elamine, USA-s elasin kahes erinevas viktoriaanlikus elamus ja ka sisustus ja remont olid vastavad, suvitasime me Cap Cod-is, mis asub mere ääres ja on erilise õhustikuga paik(http://thehighpointeinn.com/wp-content/uploads/2013/06/IMG_0235.jpg) ja kevadeti oli perel kombeks päikest püüdmas käia Kariibimere saarel Antigual(http://www.viator.com/Antigua-and-Barbuda-attractions/English-Harbour/d27-a1901). Inglismaal elasin traditsioonilises Inglise puumajas(https://www.flickr.com/photos/ekarlsson/2718812027/) ja Soomes elasin tavalises korteris aga iga päev jalutasin mööda järve kallast mis oli ääristatud traditsiooniliste Soome puithoonetega.

Ja kui keegi oskab soovitada eestikeelset blogi kus räägitaske vana maja renoveerimisest, oleksin ma väga tänulik!