Majja kolisime me kuu aega peale võtmete kätte saamist, seniajani koristasime, lõpmatuseni näivalt. Maja oli puupüsti täis erineva ajastu mööblit, alates eestiaegsest. Koristamine algas igas toas mööbli tühjendamisega, mida ei taha isegi meenutada, enamik sellest rändas lõkkesse, suur osa prügimäele, vahvaid leide oli ka. Siis tassisime mööbli õue, suuremate mööblitükkide puhul kasutasime ära külas käivaid uudistajatest sõpru. Õues sai vaadatud ja mõeldud, mida soovin uuesti majas kasutada, need pesin survepesuriga üle, ülejäänud mööbel rändas küüni ja päris kole, katkine ja kasutu jälle lõkkesse. Pesin põhjalikult puhtaks elutoa ja sinna seadsime end elama. Ausalt öeldes on raske seda eluolu siin tagantjärele meenutada, lihtne ei olnud aga ise olime igati rahul, ikkagi oma kodu! 😀
Poiste toast kahjuks rohkem pilte pole enne remonti.
Ahaa, ühe pildi leidis abikaasa nüüd veel:
Plaan oli poiste tuba kiiresti korda teha ja siis sinna ümber kolida, tegelikult lootsime selle toa kohe korda saada, enne kui sisse kolime, reaalsus oli ikka vägagi teine. 😉 Ega päris selget nägemust veel polnudki, kuidas midagi tegema hakkame, millist kodu soovime, seega tundus ainuõige kutsuda põranda puhul kohale “spetsialistist” vend suure lihvimismasinaga, mis oli vaja rentida, tegelikult oli meil vist isegi kolm erinevat masinat abiks, ühega sai seinaääri teha, teine oli lintlihvija ja kolmandaga siluti jutte välja, mida suur lihvija oli tekitanud, aa, lisaks veel neljas masin, millega päris pisikesi nurki ahju juurest lihvida. Enne lihvima asumist tuli värv maha sulatada ja juba see võttis väga kaua aega… Ahjaaa, selles toas oli ju ka Soome papp maha pandud ja kenasti üle värvitud, vahvad sõbrad Ilona ja Tarmo olid entusiastlikud ja uudishimulikud ja tahtsid külla tulla, koos abiga poiste toas soome papp põrandalt ja papp ning vanad tapeedikihid seintest kätte saada – see ei olnudki nii lihtne ja kiire töö, kui meile alguses tundus. Eriliselt jääb meelde see, kuidas vanakoolile kohaselt oli kõik väga-väga korralikult igale poole löödud, miljoni naelaga. Kokku saime sealt toast oma pool ämbritäit naelu. Põrandast veel… Pärast lihvimist, mis võttis aega pool päeva kõva tööd, värvisin ma põranda lasuurõlivärviga valgeks, lasuurvärv on läbikumav, et puusüü paista jääks, valisime moodsast ökopoest Majatohter linaõlist tehtud värvi ja tulemus oli kena, aga sama hästi võiks selline põrand olla euroremonditud korteris, minu jaoks liiga steriilne.
Siin on juba kõikvõimalikud papid ja naelad seinast ja põrandalt ära võetud ja värv põrandalt sulatatud ja käib proovilihvimine keskmises suuruses lintlihvijaga minu abikaasa poolt, aga selliselt seal küürutades võttis kõik meeletu aja ja vaeva ja jaks sai kiirelt otsa, käed olid läbi pärast pooletunnist lihvimist.
Vahepeal, pärast ebaõnnestumisi põrandaga, takutas abikaasa palgivahed uuesti üle linatakuga, mis pole ka just lõbus töö, ja lõi 5 cm paksused rooplaadid soojustuseks ja savikrohvi aluseks palkidele, küll vaid välisseintesse. Kui me maja ostsime, suhtlesime Säästva Renoveerimise Keskusega ja laenutasime hunniku raamatuid ja otsustasime abikaasaga, et renoveerime maja säästvalt, välisilmet muutmata, nagu meile keskusest soovitati. Ka põrandaid otsustasime mitte üles võtta ega soojustada – mis on 80 aastat ideaalses seisus püsinud, vaevalt järgneva 80 aasta jooksul lagunema hakkab, eriti kui maja renoveerida looduslike materjalidega maja umbseks tegemata. Kindlasti ei tohiks meie arvates palkmaja puhul kasutada penoplasti, plastikaknaid ja kipsplaate, mudigi see on omamoodi ka maitseasi ja põhimõtteküsimus ja vaidluse alla ei kuulu. 😛 See, et põrandad veidi külmad talvel on… No ja mis siis? Ma ostsin kogu perele lambavillasussid (lapsed loomulikult susse ei tunnista ja jooksevad aasta ringi paljajalu, mille üle on mul vaid hea meel tegelikult, esimest korda just sel talvel olid nad minu jaoks ikka väga terved), ja hunniku kaltsuvaipu. Pealegi kurdavad meil mitmed sõbrad, kes elavad euroremonditud või uusehitistes, et nende põrandad on vähemalt sama külmad, kellel just põrandakütet ei ole, mida kuuldavasti arstid ja muud teadjad ei soovita, eriti mitte lastega perre.
Ahju värvisin linaõlivärviga valgeks, kohe mitu kihti sai peale, aga aja möödudes tõmbus see vägagi kollaseks ja on selline siiamaani, pole aega olnud sellega tegeleda ja ennast ei häiri ka. Üleüldse olen väga pettunud mitmetes ökotoodetes, mis hingehinna eest ostetud, see on üks väheseid asju, mida kahetsen, ja uuesti seda viga ei teeks. Valge linaõlivärv tõmbus nii ahjudel kui ka liistudel, ustel, lagedel ja köögi põrandal kollakaks ja mind see väga häirib, abikaasa aga ütleb, et teda kriiskav valge just alguses häiris ja talle nii meeldibki, hea seegi. 😀
Ühes seinas oli lihtne laudis, selle värvisin lubivärviga valgeks(lubivärv on teine ökotoode mida ma enam kunagi ei kasuta, kui vastu lähed, tolmab ja pesta ammugi ei saa). Ahju juures oli vaja veidi slepet ja ahju tagust seguga parandada, praod olid sees. Palgid harjasin tugevalt üle, eemaldasin viimased naelad ja õlitasin linaõliga üle.
Põrand sai selline, nagu ülemisel pildil näha. Riidekirstu pesin survekaga üle ja töötlesin mööblivahaga.
Lae lihtsalt pesin ära, see on üsna kena valge laudislagi. Elektrisüsteem sai kogu majas ära vahetatud, jällegi vahva sõbra abiga, leidsime tavalisest ehituspoest ka üliarmsad retropistikud ja -lülitid, mis ei maksnud väga midagi, iga tuba sai eraldi kaitsme alla pandud. Kui sisse kolisime, lõi korke mitmeid kordi päevas välja ja see oli väga väga tüütu tööd tehes.
Nüüd ootab tuba poolde seina ulatuvat laudist rooplaatide peale ja sealt ülespoole savikrohvi, millega me alles esimeses toas katsetusi teeme, ja sel suvel vist poiste toani ei jõuagi, seniajani pean mina väga tihti koristama igasugust sodi, mis enamasti koosneb roojuppidest. Teistele hoiatuseks, kes kavatsevad rooplaadid puhtalt seina jätta kas siis ajutiselt või lõplikult (meie tuttavavad ühe seinaga elutoas nii tegid, omamoodi välimusega ja mõnusa lõhnaga on roog), meie lapsed on oma riideid katki rebinud roo kinnitustraatide küljes, kuigi abikaasa üritas neid maksimaalselt sisse lüüa.
Ahjaa, kui me renoveerimisega algust tegime, siis ullikestena mõtlesime, et mis see savikrohv ja rooplaat ikka maksavad, ikkagi kodumaine toode ja puha, lihtne valmistada ja nii, aga võta näpust, rooplaadi ruutmeetri hind oli ehitus- ning ökopoodides 12-14 eurot ruutmeeter, savikrohv 7-9 eurot kott ja seesama 25 kg kott kulub samamoodi ruutmeetri peale, seega kohutavalt kallis meie jaoks, õnneks aga tänu vahvale tuttavale, kes oma majas juba selle tee läbi on käinud, teadis abistada ja nõu anda, kust otse tootjalt osta saab nii üht kui ka teist. Rooplaadi ruutmeetri hind tuli veidi alla 7 euro ja savikrohvi oma alla 4 euro, lubikrohvi hindu pole ma veel uurinud – tean, et see on palju kallim nii ehk naa, aga seda kulub meil vaid vannituppa. Savikrohviga läks praegu nii, et meie vahvad tuttavad Riina ja Jaanus, kes oma uusehitises, mis ehitatud fiboplokkidest, kui ma ei eksi, on neil alumise korruse 300 ruutmeetrit savikrohvi all ja neil vedeles 15 kotti savi lihtsalt jalus. Ma arvan, et selle kogusega saame me krohvitud nii kohese kooliplika toa, köögi kui ka elutoa. Kõigis neis ruumides läheb krohvi alla vaid välisseinast pool, sest alla paneme igale poole laudise. Põhjuseks see, et kogemusi lugedes on savikrohv ikka nii pehme, et kui kas või tolmuimeja otsaga vastu minna, on nurgad maas ja augud sees, ja arvestades meie kolme lapse aktiivsusastet, ei ole meil küll mõtet sellele panustada, et nad vaikselt liiguks ja elaks ja oleks. 😀 Pealegi on laudis väga kena, me leidsime välislaudist otsides Raitwoodist ilusa vanaaegse profiiliga freesitud punnlauad. Igale poole tuleb valge laudis va poiste tuppa, seal ma õlitan linaõliga laudise pruunikaks toonitult ära, et oleks palkseinaga ühte tooni, valge ei tundu lihtsalt sobivat.
Värvitoonidest meie kodus… Kasutan hästi palju valget, sest siin on väga hämarad toad, st olid. Valge teeb imet. Pealegi olen ma väga laisk ja tean, kui keeruline on leida täpselt see õige värvitoon – eriti, mis puudutab looduslikke pigmente ja värve. Savi plaanin värvida omavalmistatud kohupiimavärviga.
Hetkel jagame me poistega tuba, meil on lootust magamistuba saada alles heal juhul järgmiseks sügiseks, sel aastal ei jagu ei aega ega raha, et sellega tegeleda.
Üks väheseid asju, mis ma kaubandusest ostnud olen, on poistetoa laelamp – naturaalne punutis, kogu maja sai linased Teasponi roomakardinad. Tegelikult on tuba juba jälle teistmoodi, eks ma pean uued pildid tegema ja postitusele lisama hiljem.
kuberneritalu 