Kui meie perre oli sündimas esimene laps, kolisime me minu kadunud vanaema ilusasse vanasse puumajja kus elas mu ema. See tundus ideaalse paigana, suur aed, teine korrus meie päralt, väikelinna ääres, kõik käe-jala juures. Ausalt öeldes me pikalt ei mõelnud ei hetke olukorra ega ka tuleviku peale, keskendusime lapseootusele ja planeerisime järgnevaid aastaid…aeg lendas, järjest sündis 3 last ja ühel hetkel tundsime et soovime päris oma kodu. Pangast öeldi et meil on valida kas korter väikelinnas või maamaja pärapõrgus. 😀 No päris nii nad ei öelnud aga põhimõte jääb samaks. Meile tundus alguses igati mugavam korter, siis aga üritasime end seal elavana ette kujutada, kolme ülimalt aktiivses eas, hääleka lapsega ja otsustasime siiski maamaja kasuks. Päris nii lihtne see valik ei olnud ja mina kahtlesin ja kaalusin ikka väga aktiivselt. Siis algas maja otsimine, mis polnud sugugi nii lihtne kui arvasime. Kuna meil ettekujutus ideaalsest kodust puudus, oli otsimine veelgi keerulisem. Ja ega valida midagi meile lubatud summa eest ka väga ei olnud, pealegi läksid maamajad kevadisel ajal nagu soojad saiad. Juhuslikult leidis abikaasa ootamatust kohast, soov.ee-st kuulutuse ja mina lendasin kohe ka maja vaatama, päris üksi, kuna abikaasa juhtus tööl olema. Ma olin täieslikus vaimustuses sellest mida olin näinud, nägin potensiaali, tunne oli õige ja muud ma ei vajanudki. Abikaasa nii suures vaimustuses ei olnud peale majaga tutvumist aga ta polnud ka vastu. Vastupidiselt minule, kes ma kohe raamatuid laenutasin, inimesi läbi helistasin, vallast infot kogusin, uurisin busside ja lasteaedade-koolide kohta, oli abikaasa juba ootel, et maja ära osta. Käisime koha peal veel ehitusspetsialisti ja korstnapühkija/tuletõrjuja/pottsepaga. Viimased pidasin maja igati korralikuks ja läkski ostuks.
Võtmed saime kätte 14 kuud tagasi. Majas polnud vett aga maja kõrval oli puurkaev, katus lasi läbi aga see polnud õnneks veel konstruktsiooni kahjustada jõudnud, saime enne jaole ja abikaasa pani kohe uued räästalauad, siiski oli kahjustatud elutoa lagi, see on meil siiani vahetamata ja ootab sügist, mil väljas tööd peatuvad. Sisse kolisime kuu aega hiljem, esimene kuu aega jõudsime töö ja laste kõrvalt vaid koristada, lõputuna näivalt.
Tahan rõhutada et meie renoveerime täpselt nii nagu meile meeldib ja me kõige õigemaks peame, mis ei tähenda et teisiti ei saaks, igaühele oma. Meile on oluline et tulemus meile meeldiks, kõik oleks looduslik ja tervislik, ennekõike meie lastele mõeldes, et kogu ehitustegevus oleks meile amatööridele jõukohane ja säästaks igati ning austaks maja algupära ja ehitajate tööd. Mis 80 aastat vastu pidanud, peab ka edasi, kui midagi umbselt kinni ei topi. Ka olen ma väga kurb kui kuulen või loen kas tuttava käest või ajakirjast vms kasvõi vihjamisi kuidas kritiseeritakse kellegi kodu, me kõik oleme erinevad, meil on erinev maitse, igaühele oma, peaasi et inimene end ise oma kodus hästi tunneks. Kodu on kõige kallim paik, vähemalt võiks olla igale inimesele, see on suur õnn ja rikkus kui Sul on mõnus soe paik kus end hästi tunned, teistele ei peagi meeldima, las teiste jaoks tunduda nagu haigla või imalalt väikekodanlik või mis iganes. 🙂
Maja esimest korda vaatama käies oli veel lumigi sulamata(aprillis).
Ja kindlasti tahan ma julgustada igaüht kes tahaks endale maamaja aga mõtleb et ei rahaliselt ega oskuste poolest see talle võimalik ei saa olema, kui meie hakkama saanud oleme, saab igaüks. 2 vaest riigitöölist, kolme väikse lapsega, nüüdseks ka juba karja loomade-lindudega, kellest kindlasti pikelat peagi kirjutan ja täiskoga tööl käies. Ei olnud meil ka suuri sääste ega head tagatist maja ostes ega rikast sugulast kes meie majaostu või renoveerimist toetada saaks. Ka meie kahtlesime ja isegi ei julgenud unistada sellisest elust, vilksamisi on peast läbi käinud idee osta kunagi väga odav ja väga vana maamaja suvekoduks aga ka see tundus väga suure vasutusena, ka ei tahtnud me end laenudega aastakünmeteks siduda, nüüd siiski sidusime aga küll me midagi välja mõtleme, ei plaani maksta seda 30 aastat kindlasti mitte, see on otsustatud. Unistada peab oskama ja julgema! 😉
kuberneritalu 